Maria Vares on meie vabatahtlik Makedoonias: jagab meiga oma väliskogemust:

Maria Vares EVT Makedoonias 2018-2019

Maria Vares Makedoonias

IX

X

XI

XII

I

II

III

IV

V

VI

VII

VIII

—

1) Käisime koerte varjupaigas koertega mängimas vol 1
2) Käisime koerte varjupaigas koertega mängimas vol 2
3) Vabatahtlikud Ohridis puhkamas
4) Tutvumas Makedoonia vaatamisväärsustega
5) Sõpradega Tikveši järve ääres
6) Vabatahtlikud koristamas Kavadarci kõige ikoonilisemat monumenti
7) Mina prügi korjamas

Maria Vares Makedoonias II

I-1

II-1

III-1

IV-1

V-1

VI

VII

—

1) Belgia õhtu Kreaktivis
2) Debatiõhtu teemal suhtlemine ja sotsiaalmeedia
3) Külalised maitsmas belgia hõrgutisi
4) Belgia õhtu vol 2
5) Pallimängud pargis kohalike lastega
6) Kreaktivi suvelaagris osalejad kirjutamas filmistsenaariumi
7) Suvelaagri peamisi teemasi oli sooline võrdõiguslikkus. Pildil arutleme võrdõiguslikkuse teemadel
8) Laagris osalejad tööhoos
9) Pallimängud pargis kohalike lastega vol 2
10) Pallimängud pargis kohalike lastega vol 3
11) Mina ja Sam proovimas esimest korda suvelaagri särke
12) Selfi mõnede laagris osalejatega

Maria Vares Makedoonias III

I-2

II-2

III-2

IX-1

IV-2

VI-1

V-2

VII-1

VIII-1

X-1

XI-1

XII-1

—

Maria Vares Makedoonias

Maria Vares Makedoonias

Maria Vares Makedoonias

Maria Vares Makedoonias

Maria Vares Makedoonias

Maria Vares Makedoonias

Maria Vares Makedoonias

Maria Vares Makedoonias

Maria Vares Makedoonias

maria_varaes_evs_j

maria_varaes_evs_k

maria_varaes_evs_l

maria_varaes_evs_m

maria_varaes_evs_n

maria_varaes_evs_o

maria_varaes_evs_p

Maria Vares Makedoonias

Maria Vares Makedoonias

maria_varaes_evs_q

—

Maria Vares üks kuu Makedoonias ja jagab meiga oma väliskogemust:

Marianne Jarju on meie vabatahtlik Makedoonias ja jagab meiga oma väliskogemust:

Kuu aega Makedoonias. Õppisin selle aja jooksul rohkem, kui terve mõistuse kohaselt kuu aja sisse mahtuda võiks. Eelkõige iseennast tundma.

Läbisin (loodetavasti) edukalt sellised kursused nagu makedoonia keel algajatele, türgi kohvi keetmine kesktasemele, aeglane elu edasijõudnutele ja usalduse erikursus. Aga veidi kõigest lähemalt.

Ene Jaago on meie vabatahtlik Makedoonias ja jagab meiga oma väliskogemust:

Minu kuu Makedoonias Kavadartsis

Reisisin oktoobrikuu esimesel päeval koos teise eestlasest vabatahtlikuga, Aiviga, Makedooniasse, et seal alustada oma lühiajalist EVS-i. Osalesime töös noortekeskuses Kreaktiv ja ökoloogilises farmis.

Esimene nädal läks enamjaolt projekti ja kohalikku ellu sisse elamiseks. Me saabusime Kavadartsisse hetkel, mil noortekeskuse formaat ja asukoht oli muutumas. Selle tõttu oli esialgu noortekeskuse töös orienteerumine raskendatud, kuid põnev oli näha lähedalt Kreaktivi uue süsteemi loomisprotsessi oma murede ja rõõmudega ning sai anda ka oma väikese panuse sellesse loomisse. Töö noortekeskuses ei olnud väga piiritletud ning kontimurdev ja seega jäi aega ja energiat üle, et osaleda ka ise kohalikele noortele mõeldud töötubades. Tegi suurt rõõmu näha, et noortel on olemas sellised mitteformaalsed õppimisvõimalused. Sai ka kogutud inspiratsiooni ja mõtteid, mida tagasi koju tuua.

Farmis töötamine andis hea füüsilise koormuse ning sai nautida lõpmatuid vaateid viinamarjaistandustele. Lisaks sai maiustada teele jäävate kreeka pähklite, ploomide ja põldmarjadega. Kohalikku keelt sai ehk kõige rohkem harjutatud toiduannetus projekti käigus, mil proovisin seletada kohalikele projekti makedoonia keeles. See kuu möödus meeleolukalt ja elamuste rohkelt. Ma ei teadnud enne minekut just väga palju Makedooniast ega makedoonia keelest. Tunnen, et just see üks kuu oli minimaalne aeg, et saada veidi aimu selle maa kultuurist, inimestest ja ajaloost. Kuna samal ajal toimusid Makedoonias kohaliku omavalitsuse valimised, tutvusime ka kohaliku valimiskampaania ja poliitikutega ning saime veidi aimu Kavadartsi poliitilisest maastikust.

Makedoonia oli minu jaoks üks suur inspiratsiooniallikas oma võrratu looduse, sõbralike inimeste ja sooja päikesega. Olen tänulik kohalikele ja teistele vabatahtlikele nende avatuse ja sõbralikkuse eest. See kuu pakkus palju koostegemise ja –loomise rõõmu. Olen enda üle uhke, et võtsin selle seikluse ette ja mul on rõõm, et kohtasin sel perioodil niivõrd huvitavaid inimesi ja muidugi õppisin ka ennast rohkem tundma. Pärast sellist intensiivset perioodi on alati mõnus tulla koju ja nautida muljete settimist.

Ene Jaago

EVT Makedoonias

Aivi Anijago on meie vabatahtlik Makedoonias ja jagab meiga oma väliskogemust:

Kako si Makedonija? (Kuidas läheb Makedoonia? 🙂

Äratus, kohvi, teleka ees lösutamine ja nutitelefoni ekraani masseerimine, nii möödusid päevad, kui äkitselt ilmus minu infovoogu lühiajaline vabatahtliku pakkumine Makedooniasse. Projekti kestvus üks kuu, teemaks noortekeskus, mille alluvuses on ka toimiv mahetalu, mille eesmärgiks õpetada põhitõdesid põllumajandusest ning edendada tervisliku eluviisi. Nägin ja tegutsesin koheselt…

Pilt. Makedoonia, siit me tuleme.

Mind saatev organisatsioon Involved MTÜ, ajas ladusalt korda kõik vajalikud dokumendid ning andis selge ülevaate eesootavatest tegevustest. Möödus kaks nädalat, seiklus sai alguse Tartu bussijaamast, kus sain tuttavaks ka oma meeletult toreda reisikaaslase Enega. Meist said silmapilkselt parimad sõbrannad, võibolla võis ka selle põhjuseks olla meie mõlema üliharuldane perekonnanimi, mis juhusliku kokkulangevuse tõttu kõlas väga sarnaselt (Anijago ja Jaago). Lennureis Tallinn-Viin-Skopje, kõrgel taeva all möödus kiirelt. Teekond jätkus bussiga lõunasuunal mööda käänulisi mäeaehelaid ja sügavaid orge. Kavadartsi bussijaamas särasid vastu pikaajalises teenistuses viibivad eesltane Karin, Maria Slovakkiast ning kohalik noormees Dimitri, kes tegid kiirtuuri kohapealsest elust ja olust. Minu uueks koduks sai paneelmajas asuv korter kesklinnas. 97-st trepiastmest üles sammudes avanes miljonivaade linnale, mille taustaks laiusid kõrged mäetipud. Parema integreerumise saavutamiseks, majutati meid Enega eraldi, nii sai minu korterikaaslaseks rõõmsameelne, kuid tagasihoidlik Sabrina, Prantsusmaalt.

Pildid. Kavadartsi ümbruskonda avastamas

Sügiseses Kavadartsi linnas käis parasjagu traditsioonilise paprikapüree ehk Ajvari vaaritamine, mille aroome ja hõngu ringles kõikjal. Tundus, et tegu on väikese perekondliku koosviibisega, kuna igas majahoovis tossas väike bursuika, peal suur pott ning ümberingi pererahvas asjatamas. Igapäevastel jalutuskäigudel jäid silma hallipäiste vanataadide suured seltskonnad, kelle päevad möödusidki omavahel lihtsalt jutustades ning õhtuti koos Kafandes hängides. Muidugi tegi meele kurvaks sealsed kodutude koerte kolonnid ja kassimaffiad, kes varitsesid linna prügikaste. Linnakorravalvurid ehk kodutud koerad olid väga sõbralikud, ühe pai eest said nad su ihukaitsjateks ja truudeks sõpradeks. Õhtustel jalutuskäikudel olid nad alati saatjateks, ent viie sõrme peal ei olnud neid võimalik kokku lugeda. Samuti ei oldud teadlikud olme käitlemisest, kõik mis käes, kukkus otse maha. Prügihunnikuid oldi harjutud viima põldudele, et need mulla alla peitu pista. Jäi mulje, et prügikaste seal maal ei sallitud, tihti võis linnapildis kohata pikali lükatuid ja täiesti otstarbetuid prügikaste, põhjas laiutamas suur läbipaistev auk. Sellel hetkel olin ma tõesti uhke, et minu kodumaa on nii puhas ja hästi hoidut!

Kreaktiv tegutseb Kavadartsis juba kuuendat aastat ja toimetav seltskond on seal üsna kirju. Mõned vabatahlikud oli kohaliku keele nii vurinal selgeks õppinud, et seadis kahtluse alla nende õige päritolumaa. Sel aastal toimusid noortekeskuse suured muudatused, vahetati asukohta ja õppeprogrammidele anti uued väljundid. Mina sain abistada ja käed külge lüüa erinevates projektides. Märkimist väärivad toidupank ja jalgpalliväljaku renoveerimine ja korrastamine. Enega olime alati aktiivsed ja loomingulised, meisterdasime kaarte, origamisid ja dekoreerisime noortekeskust lille bukettidega. Samuti sai edendada põllumajandust, kuna linnast tunni ajase jalutuskäigu kaugusel, Marenamaal asus noortekeskuse väike põllulapike. Igal hommikul saadeti ka grupp vabatahtlike selle eest hoolt kandma, teepeal sinna võis kohata jahimeeste eest põgenevaid hirmul jäneseid, uudisimulikke hobuseid, eesleid ja šaakaleid. Samuti sai teeäärtest kaasa noppida hommikusööki, mis koosnes erinevatest imemaitsvatest, puuviljadest ja marjadest. Meie põlluharimistööriistadel hoidis silma peal kohalik vanamemm, sest pikanäpu poisid käisid tihkelt põllulapile ehitatud klaaspudelmajas vandaalitsemas ja rüüstetöödel. Sealsed mullatingimused panid kõiki ahhetama, kuna maapind oli kõva kui kivi, pidime seda kirkaga kobestama, nagu ehtsad kaevurid ennemuiste! Saabuvatel nädalavahetusel avanes võimalus matkata ümbruskonna mägedes, kaeda naaberlinnu ja külastada teisi Balkanimaid. Kindlasti jääb minu kõrvu kumisema Serbia piiriääres asuv linn nimega Kumanovo, just selles kohas autasustati mind kuldmedaliga, võites 10 km distantsi jooksuvõistluse. Tuua võõrsilt koju võit on eriti magus ja uhke tunne, mis kindlasti ajendab mind ka edasipidi selle andega tegelema.

Pilt. Vaade noortekeskuse rõdult, perekondlikule Ajvari vaaritamisele

Suheldes kohalikega ja kuuldes elu pärast Jugoslaavia lagunemist on see jätnud inimestesse sügava haava. Tänasepäevani ei suudeda minevikust lahti lasta, ei olda rahul jagatud maadega ega ka valitseva korruptsiooniga. Kuigi Makedoonia riigis valitsevad ulatuslikud probleemid, siis inimesed on seal väga muhedad, sõbralikud ja uudisimulikud. Valitseb tüüpiline vahemereäärne atmosfäär, kerge rahulik ja ilma muredeta elustiil. Võrreldes meie usinate eestlastega, siis lükatakse seal tänased toimetused pigem homse varna. Samuti oli hea näha, kuulda ja kohata entusiastlike Makedoonia noori, kelle suur soov ja tahe jääda oma riiki, et sealne elu paremaks muuta. Kokkuvõteks võin öelda, et viibides kuu aega Makedoonias, siis see kindlasti andis mu ellu uusi väärtusi, ideid, unustamatuid mälestusi, mida sai korda saata koos oma uute sõpradega. Hetkel tegelen energia talletamisega, sest seda sai päris korralikult kaasa võetud.

Pilt. Kohtasime kohaliku eeslipoissi

Pilt. Kavadartsi korravalvurid.

Pilt. Enega käisime põllu peal lilli korjamas

Pilt. Running like a gazelle.

Pilt. Uhke kuldmedal ja uued Aadidased

Pilt. Energiast pulbitsemas

Kadre Ruth Peirumaa on meie vabatahtlik Makedoonias ja jagab meiga oma väliskogemust:

Euroopa Vabatahtlik Teenistus Makedoonias

Ma polnud kunagi varem EVS’ist kuulnud, kuni sõbranna soovitas mul kandideerida vabatahtlikuks Makedooniasse. Viimased 2 nädalat enne ärasõitu läksid imekiiresti ja märkamatult olime juba saabunud Kavadarcisse, mis sai kodulinnaks järgmiseks 30 päevaks. Ma elasin 3-toalises korteris koos teise eestlase ning noormehega Hollandist. Juba esimesel päeval algasid seiklused. Augusti alguses oli Eestis umbes 17 kraadi, kuid Makedoonias 35 kraadi varjus. Esimesel päeval läksime teise pikaajalise eestlase sünnipäeva tähistama basseini. See oli imetore, kuna sinna olid tulnud nii kohalikud noored kui ka teised vabatahtlikud, nii et polnud raske leida jutukaaslaseid. Järgmisel päeval toimus esimene suur matk, kuhu samamoodi tulid enamus vabatahtlikud ja kohalikud noored. See oli super hoolimata kuumast ilmast ning pikast teekonnast mäe otsa. Peale esimest matka juba teadsin, et see on midagi, mida pean veel tegema. Farmis pidin tööl käima 4 päeva nädalas, kuid see oli mu lemmikosa päevast, nii et käisin isegi siis, kui polnud minu vahetus. Teekond farmi hakkas kas peaväljakult või noortekeskuse juurest kell 5, sest siis polnud veel liiga palav kõndimiseks. Linnast kõndis farmi kuskil tund aega, olenes muidugi tempost.  Igapäevaselt tuli farmis taimi kasta, rohida, rohtu lõigata ja saaki korjata, mitte midagi kontimurdvat. Lemmikpäev Makedoonias algas hommikuga farmis, peale seda läksime naabertalusse, kus meid kostitati värske meloniga ning peale seda läksime kohvi jooma ühe kohaliku noormehe vanaema juurde. Poole kuu pealt kolis meie korterisse paariks päevaks üks belgia noormees, kellega hakkasin väga palju aega veetma ja lõpuks olime kogu aeg koos. EVS andis mulle nii palju uusi kogemusi. Peale farmitööde sain ka koos paari inimesega korraldada grillipidu farmis. Selleks pidime minema süüa ostma, üritusest sotsiaalmeedias teada andma ning hiljem ka peopaiga valmis seadma. See oli küllaltki keeruline, kuid sellest tuli imetore õhtu ja ma olen väga õnnelik, et olin nõus korraldama seda.

Vabatahtlik teeniistus Makedoonias polnud ette planeeritud, kuid saan öelda, et see oli kindlasti kõige vingem kuu, oma senise 17. eluaasta jooksul.

Aitäh, EVS, et mu elu nii kauniks tegid!

Kadre Ruth Peirumaa

EVT Makedoonias

Siin järgneb inglise keele versioon

Juunis 2017 alustasid vabatahtlikuna kuu aega kestvas projektis tööd Jane ja Maria Sofia

VABATAHLIKU ELU MAKEDOONIAS

Mina olin juuni kuus vabatahtlik Makedoonias väikeses linnas, Kavadarcis, mis asub riigi keskel. Minu kui vabatahtliku ülesanneteks oli töötada kohalikus noortekeskuses, Kreaktivis, ning ka farmis. Kreaktivis on vabatahtlike põhiülesanneteks veeta aega noortega, aidata neid nende probleemidega ning juhtida neid elus õigesse suunda. Farmis aga tegelesime põhiliselt peenarde rohimise ja kastmisega.

Mind saatva MTÜ nimeks on Involved, mis kuulub suurde Erasmus+ kogukonda. MTÜ Involved on loodud ning see on EURODESK võrgustiku tugikeskus Eestis. ’’Ühingu eesmärgiks on elukestva õppe võimaluste loomine ning indiviidide ja erinevate sihtgruppide arengu soodustamine nii kohalikul kui ka rahvusvahelisel tasandil…’’ (Involved, 2017).

Kandideerima olid oodatud 17 – 30 aastased noored, kellel pole erilisi võimalusi välismaale minemiseks või kui pole erilisi väljavaateid elule (nt. Puudub töö). Noor, kes soovib kandideerida, peab täitma kandideerimisvormi, kirjutama valmis inglisekeelse CV ja motivatsioonikirja, et miks just see isik, peaks olema väljavalitud. Kuna minul konkurentsi ei olnud, siis sain nädal aega peale kandideerimist emaili, kus avaldati soovi minuga kohtuda.

Projektijuhiga kohtudes sain kohe palju erinevaid dokumente, mida allkirjastada ning vorme, kuhu kirjutada oma haigustest, allergiatest jne. Projektijuhid rääkisid ülevaatlikult Makedoonia projektist ehk, mis seal tehakse, millised on sealsed inimesed ning kuidas hakkama saada. Peale seda küsitakse veel korra üle, et kas kandideeritul on ikka veel soov minna valitud riiki. Kui kandideerija vastab jaatavalt, ostetakse lennupiletid, kui need on kõige soodsamad.

Minnes oli kerge hirm hinges – kas olen edukas oma tegemistes või mis siis saab, kui mulle ei meeldigi seal. Kuid mind ja minu kaaslast, kellega koos tulime kuuks ajaks, võeti soojalt kallistustega vastu. Noored olid, nagu alati, küllaltki elevil uute tulijate ees. Kõik tutvustasid end nagu kord ja kohus, kuid ausalt öeldes, pole mul isegi peale kuut aega kõikide noorte nimed meeles. Tegelikult ei tohiks neid isegi noorteks nimetada, sest vaid mõned üksikud olid alaealised. Noortekeskuses käisid noored, kes on umbes 16 – 25 aastased, kellest suurem enamus on mehed, neidusid satub Kreaktivi harva, ainult üks neiu külastab noortekeskust igapäevaselt. Kreaktiv on tavaline noortekeskus, kuhu noored kogunevad selleks, et suhelda teiste kohalike kui ka vabatahtlikega, meessoost isikud käivad noortekas pigem selleks, et vabatahtlike neidudega tutvuda. Seal õpitakse erinevaid suhtlemisviise, kultuure, tutvutakse omavahel paremini läbi mängude, kuid enamasti on see koht, kus käidakse ’’aega surnuks löömas’’.

Elukorraldus on lihtne – argipäevad on tööpäevad ning nädalavahetustel on igaühel oma vaba voli teha, mida hing ihaldab, niikaua kuni see pole reeglitega vastukajas. Tööpäevadel on kaks võimalust – kas töötatakse noortekeskuses või farmis ning see kõik on graafikutega reguleeritud, et poleks segadust.

Farmi minnakse varahommikul, umbes kuue või seitsme paiku hommikul ning tehakse tööd vaid paar tundi, kuna muidu läheb väljas liiga palavaks. Farm asub Kavadarcist umbes viie kilomeetri kaugusel, sinna saab minna jala, jalgrattaga või taksoga. Mina isiklikult valin takso, kuna ma pole üldse hommikuinimene ning mul võtab kaua aega enne, kui üles ärkan. Uskusin, et farm ei anna mulle midagi uut, kuna kõik toimetused, kasvatusviisid jne on Eestile küllaltki sarnased. Seal aga õppisin tundma uut mõistma uut mõistet – permaculture – mis tähendab, et üritatakse võimalikult palju järgida seda, kuidas metsikus looduses asjad kasvavad ning üritada ise samamoodi kasvatada taimi.

Kahe esimese nädala jooksul käisin farmis vaid selleks, et taimi kasta ning rohida. Kuid meie, vabatahtlike, ülemus otsustas, et oleks aeg meie farmile ka ehitada kuur, kus saaksime hoida omi tööriistu. Siiani hoidsime neid ühe kohalike vanamemme kuuris, kes meid igat moodi aidata soovis. Kuuri ehitust kergendas asjaolu, et ehitisel oli juba valmis ehitatud vundament ning kolm seina, millest üks oli tugeva tuule või kurjade kohalike tõttu ümber kukkunud. Palju polnud vaja teha, kõigest lauad puuduvateks seinteks kinni taguda, katus panna ning uks ette muretseda. Mina koos paari lähedasema tuttavaga tegelesime seintega ning ülejäänud katusega. Töö kestis mitu pikka päeva ning kaks nädalat hiljem oli ainus puuduv osa uks, mis nüüd arvatavasti juba olemas on.

Kreaktivis töötab kaks vahetust – hommikune ja õhtune. Hommikune vahetus alustab tööd kell 11.00 hommikul ning lõpetab oma päeva 16.00 ning õhtune töötab 16.00 – 21.00. Põhitegevuseks on noortega suhtlemine või nendega millegi mängimine. Minu suureks üllatuseks olid lauamängud väga moes ning isegi üks kohalik õpetas mulle male selgeks. Vabatahtlikele annab noortega suhtlemine oskuse hakkama saada teiste tavaliste noortega ning õpetab kohaliku noortekultuuri. Noored õpivad see-eest vabatahtlikelt erinevaid kultuure, kombeid ja keeli.

Jane Toomi

Viinamarjaistandus farmis

Kuna Kreaktivil polnud oma kuuri, kus hoida tööriistu, siis ehitasime selle!

Vaade minu kodule, Kavadarcile, torni tipust, kuhu meeldis mulle öösiti mina.

Soe vastuvõtt Kreaktivis

Aprillis 2017 alustasid vabatahtlikuna kuu aega kestvas projektis tööd Jaana ja Kevin:

Kevin Pihu kogemus vaata siit

Jaana kogemust vaata allpool

“Reisile minek algas 30.04 Tallinna lennujaamast, vahepeal peatusin Istanbulis ja siis suundusin Makedooniasse, Skopjesse. Seal võttis mind vastu taksojuht Kavadarcist, kes viis minu ja Kevini meie sihtpunkti. Kohale jõudes jõudsin maha istuda ja kergelt puhata kui juba teised vabatahlikud viisid meid välja teistega tutvuma. Kuna nädalavahetused olid vabad, siis sain linna ja inimestega tutvuda enne tööd. Esmaspäeval algas esimene tööpäev, ärevus oli sees, sest ei osanud arvata mis mind ees hakkab ootama. Rõõmuks ei valmistanud mulle mitte miski seal pettumust ja sain seal luua palju tutvusi. Kokku võib öelda, et töötasin kuu jooksul neljas erinevas kohas. Töötasin noortekeskuses, iga neljapäev käisin keskuses kus veetsin aega koos puuetega lastega, ühel reedel käisin ka keskuses kus olid lapsed, kes viibisid seal sest nende riigis oli sõjaoht ja viimaseks käisin farmis tööd tegemas. Kõik tööalad millega ma kokku puutusin meeldisid mulle väga. Iga teisipäev tegin ka koos teise vabatahliku Kaisaga kunstiringi, mis minu jaoks oli nagu kodu, sest seda õpetades tundsin ennast nii hästi ja mugavalt.

Kohanemine toimus minul väga kiirelt. Nädalaga juba harjusin kõigega ära mis mu ümber oli. Peamiseks sihiks panin endale, et olen avatud kõigele ja võtan kõigest mis võtta annab.

Kuu seal läks väga kiirelt, selline tunne oli nagu oleks ainult paar päeva olnud seal. Peamine põhjus miks ma tahtsin sinna minna oli see, et ma olin oma elus eksinud ja ei teadnud mida edasi teha. Minu suureks rõõmuks ma leidsin ennast seal ja tean nüüd, et sügisest tahan minna õppima sotsiaaltööd, sest ma puutusin kokku selle alaga seal palju ja tundsin sellisest tööst palju rõõmu.

Viimased päevad seal olid väga kurvad sest nii kahju oli sealt ära tulla. Ma olin küll õnnelik naastes Eestisse tagasi ja näha kõiki oma lähedasi, kuid tunnen et tükike minu südamest on nüüd Makedoonias.

Üldkokkuvõttes võin julgelt öelda et jäin projektiga väga rahule ja olen nii tänulik INVOLED-ile, et nad andsid mulle selle võimaluse. Muidugi selle kuu jooksul tekkis ette takistusi ja võib ka öelda et närvi minekuid, kuid üritasin leida igas asjas midagi positiivsest. Minu kõige suuremaks üllatuseks oligi võib-olla see, et ma ei osanud eales arvata, et see koht saab mulle nii kalliks, sest hetkeseisuga mõtlen sinna varsti tagasi minna ja kogeda seda kõike head uuesti läbi”.

Jaana Niiroda

Märtsis 2017 alustasid vabatahtlikuna kuu aega kestvas projektis tööd Aliis ja Maria

“Noortekeskuses võeti meid soojalt vastu ning nädala jooksul oleme jõudnud tutvuda enamike siinsete noortega. Suurem osa siin käivatest noortest on poisid, vanuses 14-22. Neil on erinvad taustad ja ka erinevad hobid, aga siin olles on kõik võrdsed. See on hästi tore, et noortekeskuses on väga soe ja aktsepteeriv suhtumine kõigi osas, peaasi, et sa ise teisi austad ning oled tegus ja abivalmis.

Laupäeval käisime noortekeskuse inimestega ka matkal; 10-kilomeetrise raja jooksul ronisime nii mägedest üles kui alla, kõndisime mööda järvepõhja ning põgusalt ka läbi männimetsa. Siinne maastik on praegu pigem kuivanud ja pruunikas, rohelust eriti paista ei ole. Ümberkaudsed mäed on täis viinamarjaistandusi, kuid needki paistavad praegu üsna kuivanud olevat. Eks näis, milline maastik siin kevade ja suve poole on.

Sel nädalal on ilm olnud pilvine ja vihmane ning põhiliselt oleme oma aega sisutanud tööl olemisega, õhtuti on noortekeskuses ka kindlad tegevused, näiteks kunstiring ja filmiõhtu. Kunstiring oli hästi tore, sest isegi poisid, kes algul ei tahtnud osaleda, võtsid lõpuks paberid ja käärid kätte ning lõid midagi ägedat. Ka filmiõhtu oli tore. Siin on hästi tore koostegemise vibe, kõik, kes siin noortekeskuses käivad, hoiavad seda kohta nagu oma kodu. Tihtipeale käiakse pärast tööd ka koos väljas ning liituvad ka need noored, kes on täisealised.

Inimesed on aga väga lahked ning kohalikega suhtlemine on tore. Aeg käib siin ka aeglasemalt ning kellaaegadest peetakse lõdvemalt kinni. Ja saiad on siin väga head! Väljas söömine on umbes sama kallis kui kodus toidu tegemine. Ja vahukoort pannakse igalepoole ohtralt!”, kirjutavad Aliis ja Maria.

Oktoobris 2016 alustas vabatahtlikuna noortekeskuses tööd Kaisa Tõnise

Detsember 2016 “Mul läheb siin hästi, tegemist on palju ning aeg lendab väga kiiresti. :D”

——

Mul läheb hästi, aga väga kiirelt. Kevad on siin päris suvi Eestiga vörreldes kuigi eelmine nädal pidi ikka talvejope välja vötma, aga see nädal vaata, et päikse pöletust ei saa. 😀
Piltide kohta on nii, et kuna ma ise teen üldiselt juhul koguaeg pilte, siis mind ennast pole ühelgi pildil. Leidsin möne pildi, neist kahel käisime toetamas organisatsiooni, kes tahab luua Kavadartsisse loomade varjupaiga ja nendega hakkaksime ka koostööd tulevikus tegema, kui neil köik hästi läheb ja saavad selle siia rajada. Teisel pildil korraldasime Kariniga Eesti öhtu, kus noored said rohkem teada Eesti kohta läbi küsimuste, millele nad pidid vastust otsima internetist ja autasuks said nad mingit suupistet Eestist. Mina ise olen praegu vabatahtlike seas juht kohal farmis ning sellega on mul tööd parajalt.

Oktoobris 2016 alustasid vabatahtlikuna kuu aega kestvas projektis tööd Anni ja Kairit.

Aeg läheb siin väga ruttu.Kuu alguses korraldasime Kreaktivis Eesti öhtu, kus tutvustasime veidi kultuuri, pakkusime Eesti toite ja õpetasime Eesti tantsu.Esimesed 2 nädalat olime höivatud noortevahetusega ja vaba aega polnud.
Nüüd oleme põhiliselt noortekas, 2korda oleme korraldanud filmiõhtuid, mänginud palju lauamänge ja praegu tegeleme Halloweeni ettevalmistamisega.

Septembris 2015 alustas vabatahtlikuna noortekeskuses tööd Annika

Annika Peterson on meie järgmine vabatahtlik, kes on asunud tööle Makedoonia kohalikus noortekeskuses, et noorte vaba aega sisustada nii keskuses kui ka mitmetes projektides väljaspool ning et ise ka sealjuures mitteformaalses keskkonnas õppida. Annika projekt kestab kokku aasta aega.

Kogemuslugu EVT vabatahtlik Makedoonias, september 2015 kuni september 2016

13. septembril 2015 korraldasime sündmuse ‘Kavadarci Race’, mida kõik vabatahtlikud aitasid korraldada. Tegemist oli siis esimese suurema jooksuvõistlusega Kavadarcis, Makedoonias. Osalejaid oli umbes 80. Distantse oli neli: 1 km, 3 km, 5 km ja 10km.

15. septembril 2015 tähistasime minu vastuvõtva  oganisatsiooni 6. sünnipäeva.

Projekti toetab rahaliselt Euroopa Komisjoni programm Erasmus+

———————————————————————————————————————————–

Detsembris 2014 alustas vabatahtlikku tööd Makedoonias meie vabatahtlik Marek

Marek Morel on Euroopa vabatahtliku teenistuse vabatahtlik Makedoonia linnas Kavadarcis. Samas projektis on osalenud eelnevalt ka teised eestlastest vabatahtlikud. Mareki tööst ja vaba aja tegemistest soovitame lugeda tema poolt kirjutatud blogist

Projekti toetab rahaliselt Euroopa Komisjoni programm Erasmus+

———————————————————————————————————————————–

Vabatahtlike päev Kavadarcis (Makedoonias) 5. detsembril 2013

Kavadarci noortekeskus Kreaktiv korraldas meie linnas Vabatahtlike päeva ja selle raames mitmeid üritusi. EVS vabatahtlikuna oli minulgi selle päeva loomises oma osa.

Päeva põhiüritus toimus linna keskväljakul. Tutvustati vabatahtlikke organistatsioone ja nende tegevust. Kohal oli tutvustamas 4 organisatsiooni.

Vabatahtlik tegevus pole Makedoonias veel nii populaarne kui oleme Eestis harjunud nägema.

Sellegipoolest osales meie messil omajagu huvilisi. Korraldasime mänge nii noortele kui puuetega inimsetele, pakkusime tasuta teed, tegime viktoriini ja loomulikult tutvustasime oma tegevust ning propageerisime vabatahtlikkust.

Ilm oli meie poolt ning kogu päev oli pilvitu ning päikeseline. Õhtul pakkusime kõigile huvilistele võimaluse tulla fotonäitusele kohalikus muuseumis. Fotode autoriks endine EVS vabatahtlik Prantsusmaalt, kelle fotodel tabatud imekaunis Makedoonia loodus.

Samuti näitasime promovideot vabatahtlikest, mille pani kokku Kreaktivi vabatahtlik Lätist.

Vabatahtlike päeva lõpuürituseks kujunes karaoke Kreaktivi liikmete jaoks kodukohvikuks kutsutavas baaris The Doors. Karaoke oli väga meeleolukas ning esinemisjulgust makedoonlastel jätkub. See oli lõbus lõpetus pikale päevale.

Kokkuvõttes oli meie üritus edukas. Korraldamises esines ebaõnnestumisi ja kommunikatsiooniraskusi, aga lõpptulemuse nimel tegi EVS-vabatahtlikest koosnev korraldusgrupp head koostööd. See oli ühtlasi minu esimene suurem korralduskogemus Makedoonias EVS-i raames. Ootan põnevusega järgmist 🙂

Ann Muuga, EVS vabatahtlik Makedoonias projekti ‘Fostering Collaboration’ raames

„Projekti on rahaliselt toetanud Euroopa Komisjon. Publikatsiooni sisu peegeldab autori seisukohti ja Euroopa Komisjon ei ole vastutav selles sisalduva informatsiooni kasutamise eest.”

Tutvu ka Anni vabatahtliku töö projekti raames tehtud PILTMATERJALIGA.

Kas soovid lugeda pikemalt meie vabatahtlik Ann Muuga tegemistest Makedoonias? Loe lähemalt tema KOGEMUSLUGU.

———————————————————————————————————————————–

© 2019 INVOLVED